1. Keemiline poleerimine: Keemilise poleerimisega saadakse mikroskoopiline kumer osa keemilises keskkonnas lahustuvaks eelistatult kui nõgus osa, et saada sile pind. Selle meetodi peamine eelis on see, et see ei nõua keerulisi seadmeid, võib poleerida keerukate kujuga toorikuid ja suure tõhususega poleerida korraga palju toorikuid. Keemilise poleerimise põhiprobleemiks on poleerimislahenduse ettevalmistamine. Keemilise poleerimise teel saadud pinnakaredus on tavaliselt mitu 10 μm.
2. Spot poleerimine: toorikust eraldatud metalliioonid ja poleerimislahuses sisalduv fosforhape moodustavad fosfaadikihi, mis adsorbeeritakse tooriku pinnale. Kiirelt ja kiiresti lahustuv, limaskesta vooluga, ebatasasused muutuvad pidevalt ja kare pind tasapisi tasandatakse.
3. Mehaaniline poleerimine: mehaaniline poleerimine jaguneb jämedaks poleerimiseks ja peeneks poleerimiseks. Jäme poleerimine toimub jämeda villaga elektrilisel kettal pöörlemiskiirusega 200-300 p / min. Kareda poleerimise käigus piserdage jämedamat kroomi, alumiiniumoksiidi või magneesiumoksiidi poleerimisvedelikku ja hoidke villast riiet poleerimiskettal niiskena. Kareda poleerimisprotsessi ajal hoidke proovi tihedalt, liikuge edasi poleerimisketta radiaalsuunas ja reguleerige rakendatud rõhku ühtlaselt. Pange tähele, et rõhk ei tohiks olla liiga suur.
